Onu Lauri jutud

[tarmo]

VAIMNE KASV ja ENESEABI ·
O.K. Studio · posnetdoSrha61 1m652m0utgl0172m61gl0ft7g4g16i2h4t0ua032mfg13 ·
Kas oled märganud, kuidas mõned inimesed lausa naudivad piiride testimist?
• räägivad üle, ei lase lõpuni rääkida
• viskavad ‘nalju’, mis tegelikult on väikesed nõelad
• käituvad nagu sinu aeg ja tunded pole eriti olulised; saab ju hiljem ka, pole kiiret.
Kui on kopp ees inimestest, kes käituvad lugupidamatult, siis see on täpselt see koht.
Mõned lihtsad ja kohati veidi ebamugavad viisid, kuidas lugupidamatusega toime tulla nii, et: rahu ei kao ja eneseaustus ei kuku.
1.Ainitine pilk ehk jõllitamine
Päriselt ka, lihtsalt vaata ainiti otsa. Kõik.
Usalda seda.
Kui keegi on avalikult ebaviisakas või lugupidamatu, siis miski ei löö teda rohkem rivist välja kui pikk, rahulik ja täiesti häirimatu pilk.
Inimesed, kes teisi halvasti kohtlevad, otsivad reaktsiooni. Sest tavaliselt, kui keegi käitub lugupidamatult, juhtub üks kolmest:
•hakatakse end kaitsma
•hakatakse seletama
•või neelatakse alla, et ‘mitte stseeni teha’.
Ehk klassikaline närvisüsteemi reaktsioon: kas võitlus, põgenemine või tardumine.
Aga kui lihtsalt vaadata…ilma sõnadeta, ilma emotsioonita…siis võimusuhe muutub. Ja selles on midagi väga ebamugavat, kui inimene ei reageeri nii, nagu temalt oodatakse. See ei ole lihtsalt mingi ‘võimuvõte’.
Vaikne pilk on tegelikult meeldetuletus - nii teisele kui iseendale: ei pea tantsima kellegi teise muusika järgi.
Ei olda kellelegi võlgu emotsionaalset reaktsiooni.
Ei pea ennast tõestama inimestele, kes nagunii ei näe väärtust.
See on oma rahu ja väärikuse tagasi võtmine.
Vaikne pilk ei ole agressioon. See on maandunud olek.
Kummalisel kombel inimesed, kes on harjunud teisi lugupidamatult kohtlema, ei tee seda tihti isegi teadlikult.
Neid pole kunagi päriselt peatatud. Pole olnud peeglit.
Kui neile anda see tühi, rahulik pilk…siis on peegel neile äkki ette tõstetud. Ja enamus inimesi ei taha seda pilti vaadata.
See ei ole ainult selleks, et teine inimene tagasi tõmbuks.
See on enda jaoks.
2.Vaikus
Üks alahinnatud salarelv on vaikus. Kui keegi käitub lugupidamatult, siis üks kõige tugevamaid vastuseid on…mitte vastata.
Esimene mõte on tavaliselt: ’Kas see pole mitte allaandmine?’ Ei ole. Vaikus ei ole passiivne. Vaikus on valik.
Ja vahel on see kõige julgem ja valjem vastus, mida üldse anda saab. Kui keegi pritsib negatiivsust ja ta üritab tõmmata teise oma draamasse, siis ta:
Tahab reaktsiooni.
Tahab liikumist.
Tahab energiat.
Aga kui vastust ei tule…kui sõnad jäävad lihtsalt õhku rippuma…siis jääb ta üksi omaenda käitumisega.
Ja see vaikus? See on valjem kui ükski sõna.
Miks see töötab
Inimesed, kes teisi torgivad või alandavad, ootavad:
•vaidlust
•õigustust
•või vähemalt mingit kinnitust, et nad ‘tabasid märki’.
Vaikus ütleb aga: ’Energiat siit ei saa.’
Ja kui energiat ei saa, siis mäng sureb ära.
Vaikus hoiab kontrolli enda käes.
Vaikus ei ole ainult olukorra kontrollimine. See on enda valimine. See on sisemine otsus: ’Minu rahu on väärtuslikum kui sinu arvamus.’
Ja ausalt - see on väikestviisi revolutsioon. Sest tavaliselt on surve: vasta, seleta, kaitse, tõesta… Aga miks?
Miks peaks tõestama midagi inimesele, kes on lugupidamatu? Vaikus toimib nagu filter. Ta ei lase teise inimese negatiivsusel sisse tulla. Ei lase sellel närvisüsteemi üle võtta.
Iga kord, kui ei reageerita: jääb energia alles, keha ei ‘lähe käima’ ja meel ei hakka üle analüüsima. Ja tasapisi tekib väga konkreetne tunne: ‘Mul on valik.’ Alguses tundub see raske.
On tunne, et kui ei reageeri, siis jäädakse nõrgaks. Aga tegelikult juhtub vastupidine. Reageerimine väsitab. Vaikus taastab.
Iga kord, kui jäädakse vaikseks, võetakse natuke jõudu tagasi. Järgmine kord, kui keegi:
• teeb väikseid märkusi, mis jäävad sisse kripeldama
• sõidab jutust üle nagu sind polekski
• jätab mulje, et sinu aeg ja tunded ei loe… ei pea midagi ütlema.
Paus. Hingamine. Pilk. Ja vaikus.
Tulemus on huvitav: teisel muutub olukord ebamugavaks ja endal tekib hea tunne.
Vaikus ütleb väga selgelt: ’Sellele ma ei anna oma eluenergiat.’
Ja see on üks kõige puhtamaid eneseaustuse vorme, mis olemas on.
Pilk.
Vaikus.
Ja mäng on läbi.??

[tarmo]

Ahto Kaasik
ndSoetpsro526109h94mä112 8l6 :51h2seti3luh7.lrk1a9mui 0m8hfc ·
Pühapäeval on urbepäev
Kõik emad-isad, vanaisad-vanaemad, ärgake pühapäeval (29.03) enne päikesetõusu ja urbige oma lapsi ja teisi lähedasi. See toob head tervist ja virkust. Kuna urbepäeval on kõik puud-põõsad pühad ja puutumatud nagu hiies, tuleks urvaoksad koju tuua juba eelmisel päeval.
Urbepäeva esimeseks hooleks on näo pesemine. Pesuvette pannakse urbadega pajuoksad või muna, mehed võivad vette panna ka hõberaha. Järgmiseks tähtsaks toimetuseks on magavate laste või lihtsalt kõigi pereliikmete urbimine.
Algab raierahu. Saardes on öeldud, et urbepäevast kasupäevani ei tohi hagugi teha sest siis on puud elus. Niisiis algab metsas tänavu kuus kuud kestev pärimuslik raierahu 29.03. ja lõppeb 29.09.
Rahvapärimus teab, et looduses toimub urbepäeval midagi väga tähtsat – puud ärkavad elule. Sellest ka urvaokste suur jõud ja sealt algav puude raiumise keeld.
Küllap tegelikult ärkavad puud igal aastal ilma järgi ise ajal. Kindlaks määratud tähtpäev, millest alates mets tuleb rahule jätta, aitab aga esivanemate tarkust ja head tava meeles pidada.
Urbimine on urbepäeva tähtsaim taig ja see on tuntud üle maa. Urbimine annab urbitule elujõudu, virkust, tervist, õnne ja edenemist. Urbitud neiud saavad kergemini mehele. Urbijale antakse nädal hiljem, munapühal, urbimise eest värvitud muna. Urbimisel on suurem mõju, kui seda tehakse magamise ajal ja urbijaks on peremees või perenaine.
Urbimise juures öeldakse loitsu- ehk nõiasõnu, et sellele taiale enam väge anda. Valikuks siin mõned.
Tervist sulle, urvad mulle!
Kodavere
-
Terviss sisse, haigus välja!
Lõuna-Eesti
-
Urbe uti`, lamba lati`
kapstapää kasuma,
laja` lehe` laguma.
Hargla
-
Urbi, arbi,
tuhandest tervest,
aastast andest;
viigost velgast,
kuningalle kukkast,
riepappille rikkust,
kanale muna.
ja perenaiselle voilusikka!
Vaivara
-
Urbida võib ka toorete kadaka- või kaseokstega. Urbida tasub ka loomi. Urbitud loomad on tervemad, nad sigivad paremini ja neid ei murra susi. Urbitud lammastelt saab ilusat puhast villa. Kariloomade pidaja paneb urbimisoksad hiljem lae vahele tallele. Karjalaskepäeval (23.04. paiku) saadetakse nendega kari välja. Talupidaja võib torgata urvaoksad vilja õnnistamiseks põllule. Urbi on pandud ka sipelgapesasse.
Kiikumine on Seto- ja Võromaal urbepäeval tähtis asi. Päris kiik tehakse küll alles munapühaks, kuid nüüd kiigutakse latil või laual. Setos nimetatakse seda tsõõkatamiseks, tsõõtamiseks, urpatamiseks ja Võromaal hällütämiseks. Laud või latt pannakse üle palgi või mõne muu kõrgema koha, istutakse kahekesi lati teine-teisele otsale kaksiratsi pääle ja muudkui kiigutakse. Kohati on see olnud laste jaoks kohe päris töö. Taia eesmärk on luua kodule ja perele tervist ja edenemist. Nii on kõneldud:
Ku urbepääva hällütäs, sis kasuse hüäd lambad. Vastseliina
Latsõ urpõpäävä tsõõkasõ koh aia pääl vai puu pääl ja laulva tsõõ tsõõ urpõkõist. Sis jummal and õnnõliku aestakka ja kerget ello, tulõ_õi määndsitki häti ja haigusi. Seto
Ehk siis, kui lapsed kiiguvad urbepäeval latiga, siis jumal annab õnneliku aasta ja kerge elu, ei tule mingeid haigusi ega hädasid, on kõneldud Setomaal.
Urbõpäiv om latsi püha, sis ei lasta`latsil ka`tarõh olla`, latsõ`pidi tsõõkatama, ku`esä ai vitsaga tarõst vällä tsõõkatama. Esi`tul tsõõka tegemä. Tsõõka tek tä nii: oll vana laonu`aid, muud olõ_s ku`posti`. Lei sinnä`üte ruudmõ külge ja pand tuu sinna pääle ja olgi tsõõk valmis. Sis pidi kõik päiv välä`tsõõkatama. Õdakult, ku`tarrõ tulli, olli nii väsünü`, et jõvva_s midagi tetä`. Õs taha`midagi, jõvva_s õigõhõ süvväki`. Seto
Urbepäeva piduroogadega pole vaja palju jännata. Päeva toiduks on jäme tangupuder ehk urvapuder. See keedetakse jämedatest tangudest ning mõnel pool on sinna lisatud tailihatükke.
Urbepäeval on maakeeles mitu nime: urvapäev, urvepüha, urbepuude päev, urvispüha, paksupudrupäev, Vadjas urpadõ nätilpäivä, urppäivä ja Lutsis urgõpäiv. Urbepäevast algab urbe- ehk vaikne nädal, mil valmistutakse eelolevaks munapühaks.
Kirikukalendris on urbepäeva ajal palmipuudepüha, mis seob ühtaegu nii Uue Testamendi Jeesuse lood, juudi paasapüha kui ka Lähis-Ida ja Rooma keisririigi traditsioone. Sajandeid hiljem, kui kristlus hakkas usundina ilmet võtma, laenati palmipuude püha kombestikku vanadest usunditest ka urbadega pajuoksad. Kristlik kombestik ja kalender on üldiselt segu eri usunditest võetud laenudest.
Kevadpühadel pajude jt tärkavate puude okste kasutamine inimeste ja kodude puhastamiseks ja kaitseks on ajalooliselt tuntud Koreast Skandinaaviani ja on osa paljude rahvaste loodususulisest kombestikust. Nii on ka meie maausuline tava kevadpühadel urvaoksi koju tuua ning nendega erinevaid taigasid teha osa ürgsest pärandist.
Lühidalt peamine:
- Lõika urvaoksad enne pühapäeva
- Eriline näopesu enne päikesetõusu
- Urbi paju-, kase- või kadakaokstega
- Kõik puud-põõsad pühad ja puutumatud nagu hiies
- Puud ärkavad ellu ja algab pärimuslik raierahu
Urbepäevast Eesti rahvakalendri antoloogias: https://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/urbepaev
Kuva ja lugu: A. Kaasik

"Niisiis algab metsas tänavu kuus kuud kestev pärimuslik raierahu 29.03. ja lõppeb 29.09."

[tarmo]

Kuskilt loetud selgitus teemal introvert vs ekstravert.
Introverdil on igal hommikul 5 münti ja igale inimesele, kellega ta sel päeval suhtleb, annab ta ühe mündi ära.
Ekstraverdil on hommikul 0 münti ja igalt inimeselt, kellega ta päeva jooksul suhtleb, saab ta ühe mündi.

Jutulõim "Onu Lauri jutud" läheb nüüd suvepuhkusele.
Kohtume tulevikus.