07-23-2025, 06:32 PM
1 Põllu veerel uitab siga.
2 Põllumehel kartul valmis.
3 Viskab siga kartuliga
4 kohe esimeses salmis.
5 Teises salmis tänab siga
6 südamlikult põllumeest:
7 „Ma ei saanud üldse viga.
8 Tuhat tänu tuhli eest!“
9 Noh ja kolmandamas salmis
10 põllumehel vastus valmis:
11 „Ole lahke, armas siga.“
12 Viskab jälle kartuliga.
Ilmar Trulli lasteluulet kiputakse pidama lihtsaks ja lõbusaks, läbi ja lõhki lasteluuleks – mänguliseks ja kergeks. Ometi on selge, et nii päris ei ole. Trulli luule kandub meieni sügavamatel, tumedamatel ja ülivõimsatel hoovustel – kui olete neid kord märganud, kasvab tagasitee süütu ignorantsuse juurde hetkega kinni. Enam ei ole pääsu.
Teosest „Kala ei lärma“ (2020) leitud luuletus „Veereb kartul põllu veerel“ paljastab meile inimeseksolemise kihte. Vaatleme lähemalt mõnda neist.
Kuidagi ei saa mööda vaadata luuletuses peituvast vägivaldsusest ega ka sellega toimetuleku mehhanismidest. Luuletus algab kohe pingesituatsiooniga. Põlluveerel uitab siga. Pange tähele, siga ei uita põllul. Siga ei tuhni, luura, varitse. Ei, ta lihtsalt uitab, aga põllumehel on juba kartul valmis. See tähendab muidugi vähemalt kaht: a) põllumehel on saak koristamiseks valmis ja b) põllumees on võtnud ühe kartuli pihku ja ta on ootel (vaata ka: „Selle aja sees, kui mina püssi laadin, wõib mulle selja tagast tuhat punanahka kallale tormata. Tomahawk peab ikke walmis olema“1). Ja ta viskabki siga kartuliga! Siin lähevad asjad käest. Miks ta seda teeb! Kurjast südamest?
Neljandas reas avaneb päevselgelt – kes enne aru ei saanud – luuletuse teine kiht: luule ja maailma ühtsus. Mõlemad sündmused, nii sea uitamine kui ka põllumehe valmisolek ja kartulivise toimuvad luuletegelikkuses. Täpsemalt: esimeses salmis. See on otseviide paljude rahvaste pärimuslikule uskumusele, mille kohaselt loob maailma laulik, ja arusaadavalt ei saa see laul katkeda, laul kannab tegelikkust, on ühtaegu nii tegelikkus kui ka selle algimpulss ja hoidev vägi – viimane toob kõigile lugejatele paratamatult meelde Herakleitose, tumeda, ent siiski täpse algfilosoofi.2
Väärib meenutamist, et piibliski oli alguses sõna. See tähendab, et ka kristlik maailm püsib koos tänu kord alanud ja veel kestvale loitsule. Ja loomulikult elame kõik luuletegelikkuses, maailmas, mille olemuse määravad põhiosas sõna ja kirjeldus – seda suuremal määral, mida vähem me nende mõju märgata oskame.
Tagasi vägivaldsuse juurde. Teises salmis peab äsja kartuliga pihta saanud siga olukorraga toime tulema. Ja võttes arvesse lauliku loomingust kumavat leebet ja sõbralikku maailmapilti, pole midagi imestada, et sea valik on vägivallatu vastuhakk. Sea üks eeskujusid (või vastupidi?!) on ilmselt vägivallatuse tunnustatud eestkõneleja Gandhi. Vägivallatu, aga siiski vastuhakk. Siga tänab kartuli eest (8), koguni südamlikult!, ja ilmselgelt sööb selle ära. Muidugi, siga tänab südamlikult, aga ei saa siiski välistada teatavat üleolekut. Moraalse üleoleku tagavad sea viisakus ja tänu (isegi kui südamlikkuse taga aimub iroonia), aga lisandub ka annus füüsilist üleolekut – „ma ei saanud üldse viga“ (7). Muidugi, põllumehel on hangud ja tõrvikud, aga kodanikuühiskonna piire kompav siga julgeb oma õiguste (sisuliselt inimõiguste, siga on ka inimene) kaitseks välja astuda. Sellises ühiskonnas nagu meie oma on Trulli kujutatud siga omamoodi piirivalvur – ta peab põllu veerel uidates ka vahti. Sest kui ta laseks ennast metsasügavusse suruda, siis saaksime tema ja muu loomariigi mured kalevi alla lükata. Seega peitub (ja ilmneb) luuletuses tugev keskkonnateadlikkus, aga ka arbitraarse omandiõigusega võitlev hoiak. Tegemist on tüüpilise piirsituatsiooniga. Trull paneb A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ piiride-kraavide draamad lugeja alateadvuses subtiilselt kaasa helisema. On selge, et kui siga põllumehe eest, kes on ennast tugevama õigusega maaomanikuks kuulutanud, taanduks, teda üldse ei „tirriteeriks“, siis jääks ta kaotajaks koos kõige sellega, mida esindab. Sõnaga, teise salmi tänulik siga on midagi enamat kui naeratav buddha.
https://www.sirp.ee/ilmar-trulli-veereb-...lu-veerel/
2 Põllumehel kartul valmis.
3 Viskab siga kartuliga
4 kohe esimeses salmis.
5 Teises salmis tänab siga
6 südamlikult põllumeest:
7 „Ma ei saanud üldse viga.
8 Tuhat tänu tuhli eest!“
9 Noh ja kolmandamas salmis
10 põllumehel vastus valmis:
11 „Ole lahke, armas siga.“
12 Viskab jälle kartuliga.
Ilmar Trulli lasteluulet kiputakse pidama lihtsaks ja lõbusaks, läbi ja lõhki lasteluuleks – mänguliseks ja kergeks. Ometi on selge, et nii päris ei ole. Trulli luule kandub meieni sügavamatel, tumedamatel ja ülivõimsatel hoovustel – kui olete neid kord märganud, kasvab tagasitee süütu ignorantsuse juurde hetkega kinni. Enam ei ole pääsu.
Teosest „Kala ei lärma“ (2020) leitud luuletus „Veereb kartul põllu veerel“ paljastab meile inimeseksolemise kihte. Vaatleme lähemalt mõnda neist.
Kuidagi ei saa mööda vaadata luuletuses peituvast vägivaldsusest ega ka sellega toimetuleku mehhanismidest. Luuletus algab kohe pingesituatsiooniga. Põlluveerel uitab siga. Pange tähele, siga ei uita põllul. Siga ei tuhni, luura, varitse. Ei, ta lihtsalt uitab, aga põllumehel on juba kartul valmis. See tähendab muidugi vähemalt kaht: a) põllumehel on saak koristamiseks valmis ja b) põllumees on võtnud ühe kartuli pihku ja ta on ootel (vaata ka: „Selle aja sees, kui mina püssi laadin, wõib mulle selja tagast tuhat punanahka kallale tormata. Tomahawk peab ikke walmis olema“1). Ja ta viskabki siga kartuliga! Siin lähevad asjad käest. Miks ta seda teeb! Kurjast südamest?
Neljandas reas avaneb päevselgelt – kes enne aru ei saanud – luuletuse teine kiht: luule ja maailma ühtsus. Mõlemad sündmused, nii sea uitamine kui ka põllumehe valmisolek ja kartulivise toimuvad luuletegelikkuses. Täpsemalt: esimeses salmis. See on otseviide paljude rahvaste pärimuslikule uskumusele, mille kohaselt loob maailma laulik, ja arusaadavalt ei saa see laul katkeda, laul kannab tegelikkust, on ühtaegu nii tegelikkus kui ka selle algimpulss ja hoidev vägi – viimane toob kõigile lugejatele paratamatult meelde Herakleitose, tumeda, ent siiski täpse algfilosoofi.2
Väärib meenutamist, et piibliski oli alguses sõna. See tähendab, et ka kristlik maailm püsib koos tänu kord alanud ja veel kestvale loitsule. Ja loomulikult elame kõik luuletegelikkuses, maailmas, mille olemuse määravad põhiosas sõna ja kirjeldus – seda suuremal määral, mida vähem me nende mõju märgata oskame.
Tagasi vägivaldsuse juurde. Teises salmis peab äsja kartuliga pihta saanud siga olukorraga toime tulema. Ja võttes arvesse lauliku loomingust kumavat leebet ja sõbralikku maailmapilti, pole midagi imestada, et sea valik on vägivallatu vastuhakk. Sea üks eeskujusid (või vastupidi?!) on ilmselt vägivallatuse tunnustatud eestkõneleja Gandhi. Vägivallatu, aga siiski vastuhakk. Siga tänab kartuli eest (8), koguni südamlikult!, ja ilmselgelt sööb selle ära. Muidugi, siga tänab südamlikult, aga ei saa siiski välistada teatavat üleolekut. Moraalse üleoleku tagavad sea viisakus ja tänu (isegi kui südamlikkuse taga aimub iroonia), aga lisandub ka annus füüsilist üleolekut – „ma ei saanud üldse viga“ (7). Muidugi, põllumehel on hangud ja tõrvikud, aga kodanikuühiskonna piire kompav siga julgeb oma õiguste (sisuliselt inimõiguste, siga on ka inimene) kaitseks välja astuda. Sellises ühiskonnas nagu meie oma on Trulli kujutatud siga omamoodi piirivalvur – ta peab põllu veerel uidates ka vahti. Sest kui ta laseks ennast metsasügavusse suruda, siis saaksime tema ja muu loomariigi mured kalevi alla lükata. Seega peitub (ja ilmneb) luuletuses tugev keskkonnateadlikkus, aga ka arbitraarse omandiõigusega võitlev hoiak. Tegemist on tüüpilise piirsituatsiooniga. Trull paneb A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ piiride-kraavide draamad lugeja alateadvuses subtiilselt kaasa helisema. On selge, et kui siga põllumehe eest, kes on ennast tugevama õigusega maaomanikuks kuulutanud, taanduks, teda üldse ei „tirriteeriks“, siis jääks ta kaotajaks koos kõige sellega, mida esindab. Sõnaga, teise salmi tänulik siga on midagi enamat kui naeratav buddha.
https://www.sirp.ee/ilmar-trulli-veereb-...lu-veerel/
Midagi sügavamõttelist, kindlasti.
