05-24-2025, 10:34 AM
Salapärane
gongilöök
MAARJA VAINO
kirjandusteadlane
AK KIRJANDUSKOOL
Viivi Luige «Seitsmes rahukevad»
ilmus lugejate ette 1985. aastal.
Ajal, mil käima oli lükatud uus
venestamislaine, võimutses tsen-
suur ning rusuv nõukogude
tegelikkus. Niisugusesse kesk-
konda saabus Viivi Luige
romaan nagu äratav gongilöök,
kirjanduslik suursündmus.
Oli omalaadne ime, et käsikiri
läbis tolleaegse tsensuuri ning
sai ilmumisloa – raamatus oli
avalikult juttu metsavendadest
ja nõukogude korra naeruväär-
sustest.
«Seitsmes rahukevad» on mit-
mekülgne ja mõneti isegi sala-
pärane teos. Ühelt poolt on
tegu ajaloolise romaaniga, tei-
salt ühiskonnakriitilise teosega,
kolmandast küljest aga – ja ehk
kõige rohkemgi – on see tulevi-
kuromaan, mis kirjeldab elujõu
võidutsemist kõigi sünguste ja
raskuste kiuste.
Lugu algab 1950. aasta
augustis ja lõpeb 1951. aasta
aprillis. Peategelane, minajutus-
taja, on viie-kuueaastane tüd-
ruk. Õieti jutustavad meile lugu
kaks häält: lisaks lapsele ilmub
aeg-ajalt teksti kõiketeadev
autorihääl, mis kommenteerib
olevikku tulevikusilmade kaudu
ning teab rohkem, kui väike
laps teada oleks võinud. Laps
on selles romaanis ühtpidi
konkreetne, autobiograafiliste
sugemetega tegelane, aga tei-
salt ka sümbol, tulevik ise.Temas
kehastub saabuv reaalsus.
Ometi jah, mõistagi toimib
romaanis ka ajalooline mäluta-
sand: tühjaks jäänud talud, kol-
hoosidesse viidud loomad, kehv
toit ja üldine viletsus. Vihmast ja
tuultest räsitud metsa julm aja-
loolõhn lööb hinge kinni.
Romaani kordumatu õhustiku
loomisel köidab erilist tähelepa-
nu Viivi Luige lõhnapoeetika.
Kirjanik on suutnud sõjajärgse
maailma ängi tuua meieni vihja-
misi, sageli niiske, kibeda lõh-
nakirjelduse kaudu.
Teine jõuline õhustiku looja on
romaanis maastik. Sõjajärgne
songitud Eestimaa, kuid iseloo-
muga, peaaegu julm maastik.
Küll tuim ja üksluine, samal ajal
ka tähenduslik ja salapärane.
Romaani kolmas võtmetege-
lane on vanaema, kes markee-
rib sõjajärgset «meesteta küla»,
kus valitsesid naised, aga temas
kehastub midagi enamat. Arhe-
tüüp, mille Viivi Luik on mitme
peene vihje kaudu sidunud
vanapagana kujuga. Just vana-
ema sajatuste, ütluste ja tegude
kaudu hakkab lapsele tunduma,
et ennemuistsete muinasjuttude
aeg ja maastik asub nende
koduõuel.
Teose tähenduse ja koha ees-
ti kirjandusloos võttis omal ajal
tabavalt kokku Joel Sang: «Nii
kaalukaid teoseid ilmub Eesti-
maal harva.»
Postimees 24.05.25
gongilöök
MAARJA VAINO
kirjandusteadlane
AK KIRJANDUSKOOL
Viivi Luige «Seitsmes rahukevad»
ilmus lugejate ette 1985. aastal.
Ajal, mil käima oli lükatud uus
venestamislaine, võimutses tsen-
suur ning rusuv nõukogude
tegelikkus. Niisugusesse kesk-
konda saabus Viivi Luige
romaan nagu äratav gongilöök,
kirjanduslik suursündmus.
Oli omalaadne ime, et käsikiri
läbis tolleaegse tsensuuri ning
sai ilmumisloa – raamatus oli
avalikult juttu metsavendadest
ja nõukogude korra naeruväär-
sustest.
«Seitsmes rahukevad» on mit-
mekülgne ja mõneti isegi sala-
pärane teos. Ühelt poolt on
tegu ajaloolise romaaniga, tei-
salt ühiskonnakriitilise teosega,
kolmandast küljest aga – ja ehk
kõige rohkemgi – on see tulevi-
kuromaan, mis kirjeldab elujõu
võidutsemist kõigi sünguste ja
raskuste kiuste.
Lugu algab 1950. aasta
augustis ja lõpeb 1951. aasta
aprillis. Peategelane, minajutus-
taja, on viie-kuueaastane tüd-
ruk. Õieti jutustavad meile lugu
kaks häält: lisaks lapsele ilmub
aeg-ajalt teksti kõiketeadev
autorihääl, mis kommenteerib
olevikku tulevikusilmade kaudu
ning teab rohkem, kui väike
laps teada oleks võinud. Laps
on selles romaanis ühtpidi
konkreetne, autobiograafiliste
sugemetega tegelane, aga tei-
salt ka sümbol, tulevik ise.Temas
kehastub saabuv reaalsus.
Ometi jah, mõistagi toimib
romaanis ka ajalooline mäluta-
sand: tühjaks jäänud talud, kol-
hoosidesse viidud loomad, kehv
toit ja üldine viletsus. Vihmast ja
tuultest räsitud metsa julm aja-
loolõhn lööb hinge kinni.
Romaani kordumatu õhustiku
loomisel köidab erilist tähelepa-
nu Viivi Luige lõhnapoeetika.
Kirjanik on suutnud sõjajärgse
maailma ängi tuua meieni vihja-
misi, sageli niiske, kibeda lõh-
nakirjelduse kaudu.
Teine jõuline õhustiku looja on
romaanis maastik. Sõjajärgne
songitud Eestimaa, kuid iseloo-
muga, peaaegu julm maastik.
Küll tuim ja üksluine, samal ajal
ka tähenduslik ja salapärane.
Romaani kolmas võtmetege-
lane on vanaema, kes markee-
rib sõjajärgset «meesteta küla»,
kus valitsesid naised, aga temas
kehastub midagi enamat. Arhe-
tüüp, mille Viivi Luik on mitme
peene vihje kaudu sidunud
vanapagana kujuga. Just vana-
ema sajatuste, ütluste ja tegude
kaudu hakkab lapsele tunduma,
et ennemuistsete muinasjuttude
aeg ja maastik asub nende
koduõuel.
Teose tähenduse ja koha ees-
ti kirjandusloos võttis omal ajal
tabavalt kokku Joel Sang: «Nii
kaalukaid teoseid ilmub Eesti-
maal harva.»
Postimees 24.05.25